Camino de Santiago: Minu käimine

Aasta oli siis umbes-täpselt 2011, kui ma avastasin enda jaoks rännaku Santiagosse. Pikalt sai loetud erinevadi foorumeid, vaadatud filmi The Way ning ka kõike-kõike muud, mis andis infot palverännaku olemuse kohta.

Plaanisin enda jaoks minekut septembri lõppu või oktoobri algusesse, kuid kuna tekkis järsku võimalus minna varem, siis haarasin igaks juhuks härjal kolju külge kinnituvast luulisest moodustisest.

20. augustil sain teada oma vähemalt 3 nädalasest vabast ajast ja mõne tunnis mõõdudes oli lennukipiletid küberkujul arvutis olemas ja 21. augustil olingi juba Pärnu bussijaamas, et liikuda Riia lennujaama, et esimese lennuga Helsinki lennujaamas maanduda ja seal öö veetmise järel Barcelonasse läbi õhu paarutada.
Suurlinna jõudes oli kõik minu planeeritud tegevus otsas - tuli leida võimalusi, kuidas saada algupunkti Santanderi. Ehk ka oma mugavusest või rumalusest läksin kergemat vastupanu ja võtsin kohe rongijaamast pileti Bilbaosse(Barca-Bilbao rong oli vähemalt 5-6h vast). See tuli 60 euro kanti ja kuigi natukene üritasin nina krimpsutada selle peale, siis suur ootusärevus ja erinevad emotsioonid kokku ei lasknud mul absoluutselt raha hoolimatu ümberkäimise üle kurvastada. Hiljem selgus, et oleks tõenäoliselt saanud ka lennupileti sama raha eesti otse Santanderi, kuhu ma pidin Bilbaost veel paar tundi(umbes) bussiga sõitma.
40ndates asiaadi päritolu naise "nokkimise" saatel minu kõrval, jõudsingi öösel pärast südaööd Santanderi. Paar tundi üritasin tajuda natukene linna ja jalutasin ringi, kuid albergue`i(ränduritele mõeldud öömaja) ei leidnud. Otsustasin siis ennast ühte parki purskaevule sarnanevad toodangu taha paigutada ning mõned tunnid magada. See toimis.
Mõned tunnid veel sadama lähistel pingil ning kell 9.00 avati turistidele mõeldud infomaja. Vajalik kaart käes, kus ringid ümber kirikul(kus sain ränduri passi) ja teekond linnast välja, et caminole asuda. Kuigi kirikus läks kõik kiiresti ja edukalt, siis oma ainukese suurema eksimisega sain hakkama kohe avapäeval. Jälgisin teadmatusest vast valesid kollaseid nooli mööda tänavaid ja suundusin ehk kiriku suunas ning varsti leidsingi ennast tund aega hiljem pmst alguskohas tagasi. Rõõm oli suur ja teadsin, et sellest saab üks korralik matk olema!
Kuna mul puudusid kõikvõimalikud kaartid ja nimekirjad öömajade ning kilomeetrite kohta, siis oli esimene päev üpris huvitav ning kollaseid noolekesi jälgides/usaldades õnnestus mul maha kõndida umbes 34km (pluss umbes 6-7km linnas seigeldes). Esimesel päeval albergue-i saabudes käisin ringi nagu puuhobune ja tegin enne magamaminekut igaks juhuks venituskava tervele kehale, et homme keegi mind puuhaluga pehmeks ei peaks taguma. Hommikul oli tunda küll kangust jalgades, kuid üpris rõõmsalt sain ikkagi minema. Teisel päeval nägin mägedes esimest korda merd ja see pani silmad särama ja andis palju energiat.

üle 20 päeva kestel kõige olulisemad asjad: Vesi, kollased nooled, toit, magamine. Kõik.

Teisel päeval leidsin juba esimese maksimaalselt toreda inimese, kellega mõned tunnid koos kõndida. Tegemist oli hispaania mehega, kes töötas pangas ja kuna minu hispaania keel sarnaneb ebaõnnestumisega, siis vajas meie meeldiv vestlus vahepeal seisma jäämist ja käte-jalgade abi. Mis pani mind muigama ja rõõmustama samaaegselt. Pärast kohtasime veel ühte hispaania õdede paari ja ühe neiu boyfriendi, kellega sai juba sisutihedamaid ja vähemalt sama lõbusaid vestlusi kõikvõimalikel teemadel maha pidada.

Teine albergue ja tema peremees Pascal kahtlustasid, et ma lendan teekonnal, kuid nähes minu kurvad silmamunad peegelduvad aususe kõige puhtamaid vorme, pidin nad minu kõndimise võimalikkust tunnistama. Pascal õpetas shortcutti, kuidas 40km.s teha 35, kaotamata maastikul kõndimise ilu, kuna lühendasin mööda maanteed kõndimise teekonda. (esimene mõte terve elu jooksul: Keha peab olema tugev, et tugev vaim saaks tööd teha).

Javier ( Havier) - on mees Madridist, kellele meeldib Real Madridi jalgpallimeeskonna asemel Real Athletico. Ta on läbi käinud portugali-,prantsuse- ja inglise camino. Nüüd teeb ta oma viimast "ametlikku" caminot - Camino de Nortet e. põhjateed. Ta ei oska küll inglise keelt, kuid meie vestluses selgus,et tal on põlves põletik ja kõndimine on valulik. Üritasin kasutada oma füsioterapeutlise alatooniga erialaseid oskuseid, et teda maksimaalselt aidata ja varsti teatas Javier, et ta JUBA tunneb ennast paremini :D . Paari tunni möödudes küsis, kas mul on palverändureid iseloomustav kammkarp koti küljes. Vastasin puhtas hispaania keeles: NO! , mille järel ta enda koti küljes karbi võttis ning mulle ulatas. Sellest sai minu kõige tugevama sisuga kingitus, kuna hiljem inglise keelt oskava hispaanlanna kaudu sain teada, et selle sama karbiga oli ta kõndinud läbi kõik eelnevad caminod. Hommikul pani Javier oma "uue" põlvega punuma ja arvasin, et ma ei näe seda vinget tegelast enam kunagi. Hiljem aga kohtasin teda veel ja rõõm oli suur - nagu oleks eluaeg tundnud head sõpra näinud.

Javier Madridist

Javieri loole lisan ,et tegelikkuses oli minu teekonnal selliseid inimesi palju-palju, kuid kuna igast neist tuleks kirjutada vähemalt 2-3 raamatut, siis kartes interneti täitumist, ei hakka ma seda tegema.

Varsti lõpetasin ka reaalsete sündmuste üleskirjutamise vihikusse, sest õhtuti albergue`des oli liiga palju toredaid inimesi, kelle poolt pakutavat lahkust ja lauseid sisse ahmata. Ning pärast seda kõike olin liiga väsinud ja ei pidanud kirjapulga haaramist eriti oluliseks. Öömajades kohtasin näiteks: saksa pensionäre - kellega rääkida elust ja teistest umbes sama olulistest asjadest, itaalia neiut - kelle vegan pasta enne suu limaskesta puudutamist oma parimas headuses ära sulas, hispaania perekonda (2õde ja 1vend), kellega üle nädala vahelduva eduga "koos kõndisin" (mis tähendab ühe rütmiga öömajadesse jõudmist ja mõnikord ka teekonnal jutustamist), Benjamini-kes elanud Saksmaaal, Hollandis ja Aafrikas.. .jnejnejnejne. Sest see nimekiri on tõesti suur ja häid inimesi oli rohkem, kui Lätis kartuleid.

Hommikune rõõm

Llanes ja umbes 75 inimest ühes toas öösel muusikat tegemas oma ninade ja suudega.

Tihti tuli ette erinevate maitsete omandamist

Uskumatult toredad inimesed, aeg iseendaga, füüsiline pingutus mägede vallutamisel (mõnikord tuli ligi 5km ainult tõusu sisse ahmata, et pärast seda laskuda eesmärgiga järgmisele tõusule ja mäele suunduda). Kuid kõik see oli seda rohkem kui väärt, sest vaated olid metsikult ilusad ja hommikul kõige kõrgema mäe otsas lainete vastu kaljuse ranniku paiskamise saatel päikese tõusmist vaadata... Pole võimalik sõnadesse panna.

Camino eesmärk minul ei olnud ei religioosne ega ka miski teise tugeva alatooniga. Eesmärk oli minna, ning olla endaga ja kohtuda toredate inimestega. Teadsin, et kogu kompott pakub lõpuks ise mulle midagi ja pole mõtet püstitada sihte, mille ennustamine pole mõistlik. Tagantjärele võin öelda, et minu matk-kõndimine-rännak oli rohkem seda väärt, kui oskasin oodata ja see laeng, mõtete kogum, maailmavaade ja kõik-kõik, mida õnnestus selle 3 nädala jooksul koguda, jääb minu kehasse kindlasti väga pikaks ajaks ringlema.

Veel mõned pildid, mis minu arvates võiks iseloomustada põhjateed ja sellega kaasakäivat headust ning ilu:

Omaette teema on Santiagosse jõudmine ja sealt ligi 90-100km veel Finisterrasse kõndimist, kuid kuna see on iga ühe jaoks erineva tähenduse ja olemusega, siis ma ei hakka seda väga lahkama. Aga eraldi tooks välja küll Finisterre(a) ja mis tunne on sinna kõndida ja saabuda, kuna see on tõeliselt maksimaalselt headust täis teekond, mis andis emotsioone rohkem, kui oodata oskasin.